***

Üle selle rutaka linna
ma tahaks sundida end
nägema veel, et on silmad,
tundma, et näengi und.


Üle selle rutaka linna
kas tulen, kas ootad mind...
Ootusest suuremaks elada,
tahan, et tahaksid mind.


Üle selle rutaka linna,
kas kohtume juhuse tahtel?
Kui usud, et õigem on minna,
ma luban, et minagi lahkun...


Üle selle rutaka linna,
ei sunni ma hingama end.
Su hingest ma siiski ei lähe
peatumata, et oodata sind

 

***

Siit sellest samast kevadest

tuled sa paljapäi

ja paljajalu üle kivdest,

et õrnalt kokku ulatuksid käed,

nii korraks vaid

ja süda tuksleks.

Leebelt ja rahulikult

said silmisse pistetud komad,

kui märgid teel nii auklikul.

 

***

Kuhu panen su suu,

mis suurem veel kui taevakaar

mu mälestustes ekslemas.

Kas peituda sa oskad taskupõhja?

võõras suu, mis muud...

Siis vaid nööbi avan äärises

ja pistan sõrmed

üle huulte, siis ma hõikan,

kui puudutavad näpuotsad

jälle sind.

Kuhu panen su nime,

mis kirjapildiski veel haiget teeb?

Ja tähed neis

on kokku õmmeldud

mu külge...

Kas peita oskan nii, et peituks?

Ma ise panin sulle selle nime,

mida kannan nüüd

ja huuli taskus.

Salaja ma sosistan su nime,

kui taskusse ma pistan oma sõrmed.

Aegajalt piilun, kas sa oled alles

või suuremaks saand veel,

kui kahed taevakaared...

 

***

Kõrvale jättes kõik elava, muu..

ma nägin, et ootused olid.

Polnud ei näinud, ei suudelnud suud,

tuul tallas mu peas ja hinge jäi kohin.

Su sisse ei näe ja tunne ei tule,

kui palju ka paluda jaksan..

..üle huulte veel sosistan tasa su nime,

pean kinkima tuulele, lendu su laskma.

Lasen veel viivuks sul riivata õlga,

see on kõik, mis minule jääb..

ma elan ja tunnen, ei üldse ei salga

sind salaja ootama jään...

Mu sisse su jälg on tambitud jäljend,

ei küsinud luba, kas tohin.

See mu enese lend,

mu hoovad, mu väljend,

las jääda mulle see kohin.

Sind tänan, et olid ja polegi põhjust,

miks tulema üldsegi peaksid..

Halastusarmu ei oota, et hõljuks

vaid üks, tahan, et seda sa teaksid..

Mul andsid sa rohkem, kui aimata oskad-

sees keerasid sassi kõik..

Ma kirun end ise, küll kasvatan okkad,

las maha jääb minust see hõik..

***

sa andsid akna
millest läbi vaadata
kui oled kusagil ära..
ja uue aja andsid
ja ruumi
ning silmadesära


võtsid kahtlused
mis tihti peale langesid
kui rohu peale kastetilgad
sa võtsid vastu selle
mida anda ihkasin...
ja kuivaks said nii
varbad kui ka
kastemärjad kingad....



***

Ma kõndisin
mõtete lagedal maal
kivide klibusal
aegpeatuval maal


Ei tundnud
ei taldade valu
tühjust
ei hingevihma


Vaid tühjuse
käteta käsi
abitult ekslevaid silmi
soojas pisaravees


Ma palusin
palusin teadmata keda
Jumalat polnud
et surnuist üles tõusta


Ma läksin
hirmude tallatud süles
kivide klibusal
aegpeatuval maal

***

Nii armas pilk
ja kaskedel on urvad
Veel natuke ja langeb tilk
veel üks ja veel -
need on pisarad,
sest silmad on kurvad


Soe on siin
su käte varjus
Mitte nagu enne,
et - ei - just nii
süda alati mul karjus
Sa vead,
panid paela mu külge
Ei sukeldund, nii leitakse
õiget head,
kes peale peiteaega
ei loobi tõrvast sülge

Jääks siis kestma,
olematuks muutumata
kasvõi homseni
Homme ütlen, kui puutumata
- Muhv, nõudmiseni -

<>

***

Kas lubaksid mul libistada sõrmed

üle enda selja, üle kaela...

Õrnalt puudutada

harutades sõlmed,

mis on hingelendu vaevand..

Mõtted kusktutada hetkeks,

viies üle taeva,

teadmata, mis homme.

tundes, mida ammu pole tundnud,

lüües iseennast sõnatuks

ja tummaks..

Ei takista vett sa mu all

Mõtetes rännatud maad,
madalik helkiva veekirme all,
su sunnitud silmades
värvide kahvatu hall


Ma keelan sul tulla,
enese suunas seadmast samme,
ei lükka mu ette,
ei takista vett sa mu all


Tuule tiibu ei noki,
kui karikakra südame alastus,
jalgeall tallatud kroonlehtedes
puhtus ja siirus kui tapetult


Ei jäta ma nii, ei jäta
elamata elu on ees.
Veel rännates mõtetes,
su hirmud pühin enese seest

***

ma pühendasin oma
tuultetallatud hinge
märkamatult olen andund


väreledes silmapiiril
märkasin ma sinilindu
kuulsin tema laulu


ma tahtsin seda
andke hingele nüüd rahu
kui sõprust tajub meel


sõrmepuudutustel elan
hinge toitvas vahus
iseenda tallamata teel


***

Tunnid

nii habras
võib olla elu
üks hetk mõistmatust
üks hetk valu


ja kaob kogu mõte
elule, lootusele
kui õhk, mis hingates rõske
kui puudutus...
...mida enam ei tunne


täna, just täna
mu tõde, mida ära ei tunne
minna veel ära
iseenese eest ei julge



***
Olen ainult üks suur mõte,
sa kuulad
ja mina räägin.
Ja sa kuulad nende silmadega
ja mina vaatan.
Ja sa ütled nende silmadega.
Olen ainult üks suur sõna
ja ma ei räägi..
Sa tunned minu silmi,
meil ei ole vaja teada saada,
me teame niigi.


***
Kui tahta, siis rohkem saab veel,
kui süda ihanud, otsinud.
Nii tundlik mu hing ja mu meel,
pole kunagi vihata osanud,
kuid põlguse lunisin välja
ma teiste südamest,
ei tahtnud ju teha ma nalja
ei kellegi pisaraist.
Nii valus on teada, et hinge
olen lõhkunud kellelgi heal,
ma kannatan, uskuge veel,
ma palun, ma tunnen, ma tean.


***
Ära karda,
ma ära ei lähe...
ei lihtsat, ei raskemat moodi.
Ära karda,
ei väsi veel ära,
kui mind siia maailma loodi.
Ära karda,
ära karda mu pärast,
ära karda,
ma muretsen ise.
Kogu maailma mure on mu päralt -
sina,
kõik,
ma ise.


***

Õrnalt,
kui sulgede sisse
panen mõtted ja hirmud,
pakin südame kiiruga pooleks.
Tulgu võ sadu,
lund, võib ka tuisku,
ma lähen sel teel,
ükskõik, kui raske ka poleks.
Mu jalad, mu käed,
ma näen ja ma näen,
nii raske on hingata õhku.
Ahmides tolmu, ma kiirustan veel,
see metsadepiir seal kaugel...
jooksen, ei jookse ja jooksen...
sel teel ei ole iialgi lõppu.




***

Su kehasoojus
hommikul veel teki alla jäi.
Sa tulid, päike oli loojund,
väsinult mu käte vahel
magama nii jäid
ja õnne tundsin südamesse
vaikselt voolamas.
Tabasin end silmad kinni,
tundsin - naeratan.
Pisar voolas silmanurgast,
ei raatsind pühkida,
kurb ju olla polnud põhjust,
las ta kõditab.

***

Südame piir
nii habras, kui olematu jää.
Mõttetu olelus,
petetud näol on kortsud,
need räägivad tõtt,
mis sest, et suid me ei näe.
Veerand tundi on mõnikord tund,
kui surm on tiksumas kellas.
Ajaga hätta ja mahagi jätta
võiks kõik, mis peidus me rinnus.
vastikult habras
inimene
loobub, lubab, ei jaksa.Murdub, kui lõigatultseestpoolt ja väljast
ja nii juba kokku ei kasva.

***

jooksin
  mööda hommikuvärsket alleed
    ja jätsin su kaugele maha
           ei tahtnud ju minna
                 seda teed
           seepärast ei vaadanud
         seljataha
           ma kordagi elu sees
pole tundnud, et nii raske
võib olla mingi igapäevane tee
                  ja vintske
              jalgade astumine
olen alati tulnud ja läinud
hommikust õhtuni
                püsinud hetke
ja jällegi läinud
      nii, kuidas tahtmine
kuid tahtmisest täna ei piisa
                  et minna
         või tulla
  kui soov

***


Leidsin su kadunud asjade hulgast
ja punusin asemeks korvi.
Su jalad olid peenikesest lepapulgast,
kleidil veidi kollast värvi.

Nutsid õnnetult jalad pööningulae poole,
juuksed pulstunult saepuru sees.
Vana kartulikott oli sättind end lämmatavalt suule
lõigates katki aknast tuleva päikese tee.

Võtsin su enda kasuka põue,
peitsin põlastavate silmade eest.
Kudusin pika kleidi moodi kuue,
vöö sain enda aluspükste värvli seest.

Lepliku pilguga vaatasid ühte punkti,
kas pesin või kammisin sind.
Hea oli see, et ei kahetsenud meist kumbki,
sai päästetud mõlema hing.